Kronoloogia

Asjatundjate hinnanguil ETK (Kitman Thulema) jalgrataste vastupidavus ja võistlusvõime ületavad paljudegi välisfirmade jalgrattaid, kusjuures nad on hinnalt tunduvalt odavamad, kuid selle juures mitte vähem nägusad.

1930. aastatel toodeti Kitman Thulemas kõrgkvaliteedilisi jalgrattaid, mille vastupidavus ja võistlusvõime ületavad paljudegi välisfirmade jalgrattaid, kusjuures nad on hinnalt tunduvalt odavamad, kuid selle juures mitte vähem nägusad.

3. veebruar 1936 – saadi tehase asutamisluba, paar kuud hiljem alustas tehas tööd

24. sept. 1936 – valati esimene malmivalu

1937 – alustati jalgrataste tootmist

1939 – toodeti esimesed autod; töötajaid oli 281

1941 – tehas nimetati ümber Tallinna Põllutöömasinate Tehaseks

1944 – ettevõte nimeks sai ETKVL Kopli Masinatehas

1951 – tootmine kolis üle Lasnamäele tänasele Kesk-Sõjamäe tänavale

1952 – ettevõtte nimeks sai ETKVL Kaubandusliku Inventari Tehas – selle nime all tunti tehast kuni aastani 1997

1953 – alustati pagaritööstuse seadmete tootmist kogu NSV Liidu siseturu tarbeks; töötajaid oli 456

1960 – rekonstrueeriti valukoda

1969 – alustati kaubandussisustuse tootmisega

1980 – avati galvaanikatsehh

1991 – esimene välismaine klient – Harvia OY Soomest, koostöö tänaseni

1994 – ettevõtte nimeks sai ETK KIT; seoses Nõukogude Liidu turu kadumisega lõpetati pagaritööstuse seadmete tootmine

1996 – loodi kaubandussisustuse kaubamärk KITman

1997 – NG Investeeringud erastas ettevõtte; töötajaid oli 240

1998 – kaubamärgi nimest sai ettevõtte nimi – AS Kitman; ekspordi osakaal käibest moodustas 63%

2000 – suleti galvaanikatsehh; ekspordi osakaal käibest 71%

2002 – Kitman osales esmakordselt kaubandussisustuse messil EuroShop Düsseldorfis

2002 – oktoobris siseneti Soome turule; aastane käive ületas 70 milj krooni

2003 – aprillil suleti valukoda ja algas ettevõtte rekonstrueerimine

2003 – siseneti Läti turule; ekspordi osakaal käibest 63%; töötajate arv aasta lõpul 130

2008 – alustati kaubandusliku külmatehnika müümise, paigaldamise ja hooldusega

2009 – Kitmanile omistati ISO-sertifikaadid ISO 9001, ISO 14001 ja OHSAS 18001

2010 – asutati Kit Kaluste OY Soomes

2010 – juunis omandati Eesti juhtiva ühiskondliku ja büroomööblitootja Thulema kaubamärk

2012 – alates aprillist on ettevõtte ärinimi Kitman Thulema AS

2015 – teostati mahukaim tootmistehnika uuendus, investeeringu väärtus 3,4 mln EUR; töötajate arv 160

2015-2016 – inkubatsiooniprogramm Mööbli lennuväli

2016 – koostöö Taani kutseõppeasutusega CELF ja Saksamaa kutsehariduskeskusega Berliinis ja Brandenburgis

Tehase loomine Eesti Vabariigis

Eesti põllumajanduse ja kaubanduse hea edenemine 1930. aastatel ja kohalike tarbijate ühistute ja kooperatiivide paranenud majandustingimused tõid kaasa järjest kasvava nõudluse põllutöömasinate järele. Üle kogu Eesti tarbijate ühistuid koondav Eesti Tarbijateühistute Keskühistu (ETK) sai selle nõudluse rahuldamiseks Eesti Vabariigi Majandusministeeriumilt 3. veebruaril 1936. aastal loa rajada Tallinnasse päris oma tehas. Loodud ETK Kopli Metallitehase põhieesmärgiks oli Eesti mullastikule ja klimaatilistele tingimustele vastavate põllutöömasinate tootmine. Tehase tootmisruumid üldpinnaga 12 000 m² rajati endise Vene-Balti tehase hoonesse Kopli poolsaarel. Vajaminevad seadmed osteti peamiselt Vene-Balti laevatehasest ning tehasest Dvigatel.

Vaid kahe kuuga tehti ettevalmistused, mis võimaldasid tootmisega alustada juba sama aasta 1. aprillil. Esimesena alustas tööd tehase stantsimisjaoskond. Masinapark täienes pidevalt.

Samal aastal alustas tööd ka valukoda. ETK juhatus palkas pooleks aastaks tšehhi inseneri Ptaćeki, kelle meistrikäe all omandasid töötajad vajalikke oskusi ja teadmisi metallivalust. Ptaćeki lähimaks abiliseks ja õpilaseks olnud Lembit Sprenk jäi peale tšehhi inseneri lahkumist valukoja juhatajaks järgnevaks 17 aastaks. Esimene valu valati juba asutamisaasta 23. detsembril. Sellel hetkel tehasel veel oma vagrankat (metallkestaga ja šamottvoodriga šahtahi) ei olnud ning seetõttu sulatati malmi tiiglis. Esimesena valati pliidiplaadi mudel ja tehase embleem, mis hiljem soetatud vagranka kohale riputati.

Juba esimese tegutsemisaasta lõpuks sai tehases tööd 150 töölist, kellest viimane, tehase torulukksepp Karl Eelmäe jäi pensionile alles 1983. aastal.

Esimeste põllutöömasinatena hakati tootma vedruäkkeid ja loorehasid. 1937. aastal lisandusid hobuveol töötavad kartulivõtumasinad, kultivaatorid ja niidumasinaid, millele järgnesid viljasorteerijad ning viljapeksumasinad.

Toonane ajakirjandus edastas uudiseid 1937. aasta põllumajandusnäituselt: „ETK väljapanekuist olgu ennekõike märgitud ETK Kopli Metallitehase valmistatud kultivaatorid, seemendusadrad, loorehad ja otse näituse ajaks valminud kartulivõtmisemasin ja viljapeksumasin. Eelpoolmärgitud kodumaa omatööstuses valminud põllutööriistade ja masinate valmistamisel on peetud silmas meie talumajapidamiste eritingimusi ja erivajadusi. Nii näiteks on varustatud kartulivõtja õlirenniga (mis tegelikult oli õlivann), mis teeb selle masina kergeks; rehepeksumasin on konstrueeritud pikem ja kõrgem kui välismaa vastavad masinad. Ühtlasi on tal poole laiemad rattad, nii et selle masina ühest kohast teise vedamine ka meie tee oludes ei peaks valmistama erilisi raskuseid. Uudismasinate vastu tunti elavat huvi ja need osteti otse näituselt ära.

Näituse üheks tõmbenumbriks olid veel ETK oma valmistatud jalgrattad. Asjatundjate hinnanguil ETK jalgrataste vastupidavus ja võistlusvõime ületavad paljudegi välisfirmade jalgrattaid, kusjuures nad on hinnalt tunduvalt odavamad, kuid selle juures mitte vähem nägusad.“

Nõudlus jalgrataste järele kujunes väga suureks – juba esimesel aastal müüdi üle tuhande eksemplari ning järgneva kahe aastaga toodang kolmekordistus. ETK Kopli Metallitehase toodangus olid ka veoautod, mis valmistati kohapeal Inglismaalt imporditud juhikabiini ja veokereta autoraamidest.

Sõda ja ENSV

Seoses Nõukogude okupatsiooniga nimetati 1941. aasta 23. juunil tehas ümber Tallinna Põllutöömasinate tehaseks ja allutati ENSV Kergetööstuse Rahvakomissariaadile. Pärast juunipööret sai tehase direktoriks ajastu vaimule kohaselt endine valutööline seltsimees Nurk.

Tootmise kasv tingis vajaduse uute sobivamate tootmispindade järele. Uueks asukohaks valiti Lasnamäe majaka kandis asuv maaala, kuid vahele tulnud Teine maailmasõda ei võimaldanud esmastest projekteerimistöödest ja nurgakivi panekust kaugemale jõuda. Sõja ajal tehas töötas, kuigi 350 töötajast läks sõtta 51 meest, kellest 12 lahingutes langes.

1944. aastal taas kord uue nime saanud ETKVL-i Kopli Masinatehas alustas pärast sõda jälle põllutöömasinate tootmist. Peagi sai selgeks, et uue riigikorra loodud suurmajapidamised, kolhoosid ja sovhoosid, nõudsid hoopis teistsuguseid põllutööriistu, mistõttu tuli tehasel ümber orienteeruda.

Kopli perioodil valmis tehase valutööliste käte all lisaks põllumehi rõõmustanud toodangule ka hulk uue võimu juhtide Lenini ja Stalini pronksbüste. Pronksivalu head oskused tõid tellimusi mitmete kunstiteoste valamiseks. Kuulsaimad neist on skulptor Enn Roosi kavandatud ja 1947. aastal valatud nõukogude monument „Sõdur – vabastaja“ ehk Pronkssõdur, mille eemaldamine Tõnismäelt 2007. aasta kevadel aprillirahutused esile kutsus, ning Viru tänava alguses tänaseni töötav purskkaev „Poisid kalaga“, mille kavandas kujur Voldemar Mellik.

1947. aastal andis ENSV Ministrite Nõukogu välja käsu ETKVL-i Kopli Masinatehase ümber kolimiseks Koplist. Samal aastal andis Tallinna linna täitevkomitee põhimõttelise nõusoleku uute tootmishoonete rajamiseks tehase praegusesse asukohta Suur-Sõjamäele. Ehitustööd algasid 1948. aastal, tehas alustas Suur-Sõjamäel tööd 1951. aastal ja administratiivhoone valmis lõplikult alles 1957. aastal.

Pööre põllult pagariärisse

Sõjaeelselt tootmises olnud põllutöömasinate nõudlus oli massilise sundkollektiviseerimise tagajärjel pea olematuks muutunud ja 1950. aastate algul aktiivselt uusi tootmissuundi otsinud ETKVL ja tehas leidsid kõige suurema vajaduse uute masinate järele leivatööstuses. TsentroSojuzi (Nõukogude Liidu vastav keskühistu) juhatuse otsusega omistati tehasele ETKVL-i Kaubandusliku Inventari Tehase (lühendina ETKVL KIT) nimetus, kuigi varustama hakati hoopis leivatehaseid.

Pagaritööstuse seadmete konstruktsioonid valmisid tehase peakonstruktori osakonnas koostöös üleliiduliste leivaküpsetuse instituutidega. Seadmete tehnilist arengut pidurdati kunstlikult. Tollase ratsionaliseerimise võtab üsna tabavalt kokku ühe nõukogude leivatööstuse valitsuse juhataja ütlus: „Mehed! Te ärge siin leiutage, teie seadmed peavad olema sellised, et üks Siberi sepp oma haamriga oleks võimeline seda remontima,“ on meenutanud 1982-1996 tehast juhtinud Uno Tänav.

Uue tootmissuuna esimesteks toodeteks olid leivaahjude metallosad. Leivatööstustes tihti kohal käies märgati vajadust sellise tööriista järele, mis hõlbustaks seni käsitsi tehtud ja füüsiliselt väga rasket taignasegamist. Pärast korduvaid katsetusi ja mitmeid ratsionaliseerimisi töötasid tehase insenerid välja uuenduslikud mehhaanilised seadmed ning algas taignasegajate ja -jagajate masstootmine. Leivatööstuste tööd kergendava uue seadmena töötasid insenerid välja ka suured kotikallutajad, mida taas kord kogu Nõukogude Liidu turu jaoks tootma hakati.

Nõudlus leivatööstuse füüsiliselt rasket tööd kergendavate masinate järele oli nii suur, et tootmist pidi laiendama. Tehase töö oli väga metallimahukas: aastane metallikäive ulatus kaheksa tuhande tonnini, sest ühe Eesti juhtiva tootmisettevõttena eksportis tehas seadmeid leivatehastesse üle kogu Nõukogude Liidu Kamtšatka tipuni välja.

Kogu selle materjali vastuvõtmine ja toodangu väljastamine toimus Ülemiste kaubajaamaga ühenduses oleva tehasele kuuluva raudtee kaudu, millel pidevalt laadimises olevaid vaguneid veeti oma manöövervedurite abil.

„Nõukogude Liit ei olnud väga nõudlik patentide suhtes, kui tegu oli läänes tehtud mudelite kopeerimisega. Meile osteti üks Soome küpsetusahi, mille me juppideks võtsime ja mõningaste muudatuste tegemise järel tootmisse võtsime. Esimese sellise Soome tüüpi pagariahju tegime 1972. aastal Tallinnas äsja avatud Viru hotelli, mille Kuno Plaani pagaritöökoda hiljem küpsetiste erilise maitsvuse poolest üle linna tuntuks sai,“ on meenutanud toonane peatehnoloog, hilisem peainsener Jüri Tombak.

Kuna nii Venemaal kui ka mujal liiduvabariikides leidus tohutult palju erineva spetsiifikaga leivatööstusi, pidid KIT-i projekteerijad lisaks mehhaanikale tundma hästi ka leiva valmistamise erinevaid tehnoloogiaid ja paikkondlikke eripärasid. Leivatööstuse seadmetele esitatavad nõuded olid ka nõukogude perioodil väga kõrged ja tehases kujunes välja tehnoloogiliselt väga tugev insenerkond. Tehase hiilgeaegade 600-700 töötajast oli iga neljas valgekrae, sest kõik tuli endil konstrueerida ja projekteerida ning ka tehnoloogiad oli vaja ise välja töötada, lisaks tuli valmistada kõik tööriistad.

Pagariärist kaubandusse

1960.-1970. aastad olid KIT-i jaoks üks edukamaid tegevusperioode läbi tehase ajaloo. TsentroSojuz püstitas tehasele ülesande aidata kaasa Nõukogude Liidu leivatootmise suuremastaapsele arengule: tehasel oli kanda roll väljakuulutatud Toitlusprogrammi elluviimisel. Ülesanne oli valmistada sobivaid seadmeid kuni 50 tonni toodangut ööpäevas küpsetavatele, peamiselt maakohtades asuvatele leivatööstustele. Nõudlus pagaritööstuse seadmete järele oli suurem kui tehas jõudis toota ning töötajate arv ulatus juba ligi 700 inimeseni.

„Tootmise kasv oligi väga tormiline ja arvan, et selle takistamatu jätkumise korral moodustaksid leivatööstuse tehnoloogilised seadmed tänapäeval tehase toodangust vähemalt 90%, aga mitte 60% ümber nagu käesoleval ajal,“ ütles tehase 50. sünnipäeva kõnes 1986. aastal tollane direktor Uno Tänav.

Takistuseks osutus 1970. aastate keskel rakendama hakatud TsentroSojuzi kapitalimahutuste poliitika, mis seadis piirangud uute leivatööstuste ehitamisele. Kuigi Nõukogudemaal oli veel küllalt kohti, kus leiba tehti käsitsi, sattus tehas võrdlemisi ootamatult fakti ette, et leivatööstusseadmeid ei ole võimalik enam senistes kogustes toota.

1980. aastate alguses jõudis nõudlus leivatööstuse tehnoloogiliste seadmete järele taas kord sellisele tasemele, mis ületas mitmekordselt tehase tootmisvõimsust, kuid tagasipöördumine varasemate mahtude juurde ei olnud enam mõeldav. Kuigi pagaritööstuse seadmete tootmine jäi juhtivaks tootmissuunaks kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1990. aastate alguses, oli tehas alates 1970. aastatest hakanud oma tollast nime õigustama: algas kaubandussisustuse suurtootmise ajajärk.

Toodangu nimekirja ilmusid ühena esimestest Euroopas moodsa plastifitseeritud viimistlusega traatkorvid ning rataskonteinerid. Sellest 1969. aasta tootmismuudatusest sai alguse Kitmani praegune põhitegevus, nüüdseks 42 aastat kestnud kaubandussisustuse suurtootmine.

Tehast kohustati lisama oma toodangusse laiatarbekaupu. Tootmisse tulid elektri- ja gaasipliitide plaadid, garaažiuste kinnitused, riiulihoidjad, laste kiiktoolid, aiakastmise veepaagid ja juurviljakorvid. Üheks selle ajastu alguse täht-tooteks oli traadist puukorv, mis on tootmises säilinud praeguseni.

Keha ja vaimu puhkus

Tehase spordialased suursaavutused on eelkõige seotud purjetamise ja motospordiga. Nõukogude ajal profisporti ei tuntud ja nii töötasid sportlased sageli tehastes, kust siis spordiklubi tõendi alusel vabu päevi võistluste ja laagrite jaoks anti.

Tehase eriliseks uhkuseks peeti motosportlasi, sest 1948. aastal alguse saanud tehase motosektsioonist kasvas välja motoklubi KIT. Selle märgi all on aegade jooksul sõitnud Eesti motospordi suurkujud nagu Vambola Helm, Lembit Teesalu, Aarne Kanut, Peeter Mõrd, Kaar Päärn jt – ühtekokku 14 meistersportlast.

„Sporti tehti laialdaselt. Väga populaarsed sportlik-meelelahutuslikud ettevõtmised olid iga-aastane ümber tehase jooks ning abielumeeste ja poissmeeste vaheline mõõduvõtt jalgpallis, mis, tõsi küll, muutus ajapikku üsna raskesti korraldatavaks poissmeeste puuduse tõttu,“ on meenutanud tollane spordimetoodik Enno Pero.

Tehase isetegevusringid tegutsesid juba alates ettevõtte loomisest 1936. aastal. Pärast sõda tuli hilisema ENSV teenelise kunstniku Johannes Lükki juhendamisel kokku segakoor. Kohalikku populaarsust võitnud näiteringi juhendas armastatud teatrikorüfee Salme Reek. Rahvatantsuringi ja segakoori kõrval oli 1970. aastatel tehase palgal ligi pool riiklikust sümfooniaorkestrist – muusikud olid küll vormistatud enamasti abitöölisteks, kuid tõstsid rahva tuju, mängides pilli rohketel laupäevakutel, paraadidel ja miitingutel.

Mälumäng oli 1970. ja 1980. aastatel Eestis väga populaarne ning KIT-i mälumängumeeskond oli selle huvitava mõttespordi üks pioneere. Alates 1969. aastast regulaarselt ka televisioonis esinenud põhimeeskonda kuulusid Vello Lind, Enno Pero, Tõnu Loit ja Lembit Esko.

Taasiseseisvuse algus

1990. aastate alguses oli tehasel peale mehhaanikaosakonna veel kaks suurt struktuuri: galvaanikatsehh ja valukoda. Valukoja toodangu maht oli seoses Nõukogude Liidu leivatööstuse äralangemisega kukkunud peaaegu nulli ning uut turgu nähti kaevukaante ja telefonivõrkude kanalisatsioonikorpuste valamises, kuid valukoda ei hakanudki kasumit tootma. Tehase galvaanikatsehh oli üks suuremaid terves Eestis, kuid nõudlus selle teenuse järele langes ajas drastiliselt. Nii galvaanikatsehh kui ka valukoda suleti lõplikult sajandivahetuse paiku.

„Nõukogude Liidu lõpp ja taasiseseisvuse algus enne Eesti krooni tulekut olid rasked ajad. Tuldi niimoodi välja, et ei olnud ühtki palgapäeva, kus töötajatele ei oleks makstud. Kogu tehase ajaloo jooksul on olnud vaid üks kord, mil palgapäev on nihkunud – see oli 1992. aasta kevadel, kui pangas ei jätkunud piisavalt kupüüre, kuigi ettevõtte kontol oli raha,“ meenutas ettevõttes alates 1971. aastast töötav personalispetsialist Silvi Tammleht.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumist sulgus 1990. aastate alguses tehase jaoks Venemaa turg, kuhu seni oli müüdud suurem osa ettevõtte toodangust. Eksportima harjunud ettevõttena pöörati idaturu sulgudes pilgud läände.

Tõsiseks partneriks sai Harvia OY Soomest, kellele algul allhangetena, kuid 1992. aastast juba suuremahulise tööna kaminasüdamikke valmistati. Sellega algas ettevõtte uus tõus ja juba järgmisel aastal asuti valmistama nn Lapi pliite ning peagi hakkas edenema kohaliku kaubandussisustuse tootmine.

Esimesed Eesti kaubanduse uue hinguse märgiks kujunenud supermarketid Tihniku Maksimarket ja Rõõmu Kaubamaja Keilas olid esimesed Kitmani projekteeritud, toodetud ja paigaldatud kaubandussisustusega suurpoed. 1996. aastal loodi kaubandussisutusele orienteeritud kaubamärk Kitman. Paralleelselt uute tellijate varustamisega tehti ka suuri muudatusi tehase tehnilise varustuses.

Riiulite tootjast elustiili loojaks

Ainsa kasumliku tootmissuunana oli tehasel taasiseseisvunud Eestisse kaasa tuua kaubandussisustuse valmistamine. Kaubandusele spetsialiseerunud ETK juhatus mõistis, et tehase edasiseks edukaks majandamiseks on tarvis märkimisväärseid lisainvesteeringuid ning müüs tehase 1997. aastal tööstus-, kaubandus- ja kinnisvarainvesteeringute grupile NG Investeeringud. Alanud oli ettevõtte laienemise ajajärk, mida tehase ajalugu tundvad auväärses eas endised töötajad omanike ajaks kutsuvad.

1997. aastal sai kaubamärgist Kitman ka ettevõtte nimi. 2000. aastal tõi Kitman esmakordselt turule omanimelised riiulisüsteemide tootesarjad ja juba 2002. aastal osales väljapanekuga Düsseldorfis Euroopa suurimal kaubandussisustusmessil EuroShop. Sama aasta oktoobris sisenes Kitman Soome turule ning peagi asus Soome tuntumaid kaubandussisustuse müüjaid Kesko Machinery Kitmani tooteid Soomes esindama. 2004. aastal sisenes Kitman EAS-i toel Läti turule kaubandussisustusega ja lõi kaubamärgi Postman.

Olles Balti riikide suurim kaubandussisustuse tootja, sedastas Kitman modernse kaubandussisustuse külmpindade osakaalu järk-järgulist kasvu ja lisas 2008. aastal oma tooteportfelli kaubandusliku külmatehnika, hakates tegelema nii selle müümise, paigaldamise kui ka hooldusega.

Kogu avalike ruumide sisustamise võimekusest oli puudu veel üks oluline osa – büroomööbel. Moodsa ja eesrindliku disaini poolest tuntud Thulema kaubamärgi omandamine 2010. aastal muutis Kitmani võimekuse komplekti sisustajana terviklikuks. Tekkinud sünergia esimeseks väljundiks sai tuntud kaubamajade keti Anttila kesklao täielik sisustamine Soomes.

Kohalikust toodangust väsinud Soomes on Thulema isikupärasel, ergonoomilisel ja detailinapil mööblil võimas potentsiaal: inimesed janunevad värvide ja elustiili paranemise järele töökeskkonnas. Põhjamaade nõudlikule maitsele vastavat joont tabanud Kitmani Soome tütarettevõtte Kit Kaluste OY kuulumine Soome kolme suurema turuosaga kaubandussisustaja hulka annab sellest tunnistust.

Lisaks oma koduturule Soomele ekspordib Kitman ka Rootsi, Taani, Prantsusmaale, Saksamaale, Venemaale ja Baltimaadesse, kus kergesti kokkupandavat, pikaajalise tarbimisväärtuse ja garanteeritud hooldusega sisustust kõrgelt hinnatakse. Juurte juurde tagasi pöörduvas maailmas on üha olulisem ka ökoloogiline mõtteviis – 95% Kitmani toodangust on taaskasutatav.

“Kitmani loomingulist potentsiaali märkavad ka maailma suurettevõtted, näiteks esines 2011. aastal Schweitzer EuroShopil Kitmani kolme aasta taguses erinevad maailmu ja võimalusi avavatest ustest inspireeritud EuroShopi messiboksisi koopiaga.

Neljandat korda EuroShopil käies oli Kitmanil juba kaks boksi, mis pälvisid rohket tähelepanu ja tunnustust. Kitman suudab turutrende ette aimata ning tänu sellele tarbijale pakkuda seda, mida ta tahab ja vajab juba enne, kui ta seda küsidagi oskab,“ võttis juhataja Ilo Rannu 2011. aasta Euroopa suurimal kaubandussisustuse messil osalemise kogemused kokku.

Suurbritannias jaekaubanduse konsultatsioonidega tegelev ja väga nimekaid kliente esindav Echochamber valis Kitmani EuroShopi Eggoutique näituseboksi 2000 eksponendi hulgast TOP 10-sse, seitsmendale kohale, kiites veidrat ja loovat huumorit.

Inimesekeskse tulevikutrendi looja ja levitaja

Üleilmset majandussurutist kasutas Kitman oma tegevusvaldkondade jõuliseks laiendamiseks: lõimiti ettevõtte põhitegevusalade hulka riiulisüsteemide tootmise ja müügi kõrval nii sellega täiuslikult sobiv kaubanduslik külmatehnika müük kui ka büroomööbli tootmine ja müük. Terviklahendustena ajaviite- ja elustiilikeskkondi pakkuv ettevõte on teadlikult väljaarendatud tulevikule orienteeritud klientide jaoks, kes asjatundjatena tänapäevases kaubanduses, teeninduses ja logistikas soovivad koostööd teha tulevikutrende loova partneriga.

Kitman mõistab, et ei tegutse pelgalt sisustus- ja mööbliäris, vaid moeäris, sest vaba aja veetmise keskustena üha suuremat kaalu omavaid kaubandus- ja teeninduskeskkondi kujundatakse lisaks funktsionaalsusele ja ergonoomikale just vastavalt maailma moele, milles Kitman oma toodetega trende loob.

Mõistmine, et inimene ja tema vajadused muutuvad maailmas üha tähtsamaks, on Kitmanis töötavate inimeste jaoks hästi omaks võetud mõtteviis, mis väljendub lisaks disaini ja toodangu keskkonnauuendusele ka kasutamismugavuses ja heaolu loovas atmosfääris.

Ettevõttega koostööd tegevate tippdisainerite ja -inseneride nimistusse talentide otsimine on Kitmani jaoks tähtis ning seetõttu toetab Kitman Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia kunsti, tehnikat ja disaini ühte liitvat üliõpilaste iga-aastast koostööprojekti, mille käigus endale ka tulevasi töötajaid valitakse. Samal põhjusel on Kitman läbi kogu oma ajaloo üliõpilastele praktikakohti ja juhendamist pakkunud ning jätkab seda kindlasti ka tulevikus.

Kitmani müügimahud ületavad kogu Eesti kabandussisustuse turu suurust juba praegu, kuid ettevõte plaanib tootmis- ja müügimahtu lausa kolmekordistada ning selleks ka töötajaid juurde värvata. Kogu ettevõtte laienemisvõimsus on kavas suunata välisturgudele nii läänes kui ka idas. Positsioonide kindlustamine Lätis ja Leedus ning senisest laialdasem müük ettevõtte jaoks läbi ajaloo hästi tuttavale Venemaa turule on lähiaja käegakatsutavad eesmärgid.